Uudised

Kutsealused asusid ajateenistuskohustust täitma ka pioneeripataljonis, suurtükiväepataljonis, Viru jalaväepataljonis, õhutõrjepataljonis, vahipataljonis, mereväebaasis ja 1. jalaväebrigaadi tagalapataljonis.

„Tahan oma pere ja kodu luua, enne aga pean kodanikuna aega teenima, siis on lihtsam nii minul kui ka tulevasel naisel,“ leidis vabatahtlikuna Tapale teenistusse tulnud Taavi Kams.

Väljaõpe ajateenistuses on reservarmee ja Eesti esmase kaitsevõime alus andes põhiteadmised riigikaitsest ning õpetades tegutsema ühtse meeskonnana. Pärast ajateenistust jätkub riigikaitsekohustuse täitmine reservväelasena oma üksuse koosseisus, Kaitseliidus või elukutselise kaitseväelasena.

Ajateenistuskohustuse täitmisele kutsutakse kolm korda aastas: jaanuaris ja juulis eelkutsega ning oktoobris põhikutsega. 2013. aastal võtab kaitsevägi ajateenitusse üle 3000 kutsealuse.

3. jaanuaril 1920 kell 10.30 vaikisid Vabadussõjas relvad, kui jõustus Eesti ja Nõukogude Venemaa vaheline vaherahu. Vabadussõda oli lõppenud Eesti täieliku võiduga.

93 aasta taguste sündmuste mälestamiseks toimus täna Vabadussõja võidusamba jalamil tseremoonia, kus kõnelesid kaitseminister Urmas Reinsalu ja Tallinna Reaalkooli õpilane Karl Erik Lillo ning palvuse pidas EELK peapiiskop Andres Põder.

Kaitseminister Reinsalu ütles tseremoonial peetud kõnes, et Vabadussõjas võitles Eesti koos liitlaste ja kõigi siin elanud rahvastega. Tallinna Reaalkooli õpilane Karl Erik Lillo tõi esile Vabadussõja lahingutes osalenud 3000 õppursõduri rolli. „Just nemad astusid esimestena vastu Punaarmeele. Ligi sada noort ohverdas Eesti vabaduse eest kõige kallima – oma elu. Neist neli olid minu kooli, Tallinna Reaalkooli õpilased,“ rääkis Lillo.

Lisaks Vabadussõja võidusamba juures toimunud tseremooniale asetasid Kaitseväe üksused ja Kaitseliidu malevad pärjad Vabadussõja mälestussammastele üle Eesti. Samuti tähistati relvarahu aastapäeva kirikukellade helinaga üle kogu Eesti, vaikuseminutiga raadioprogrammides ning laevaviledega sadamates.

28. novembrist 1918 kuni 3. jaanuarini 1920 kestnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga. Eesti kaotas Vabadussõjas langenutena ligikaudu 5000 ja haavatutena umbes 14 000 inimest. Eesti omariikluse eest võitlesid Vabadussõjas eestlastega õlg-õla kõrval sakslased, venelased, soomlased, taanlased, juudid, rootslased, inglased, prantslased, ameeriklased.

Logistikakeskus komplekteerib riigihanke võitnud Smarten Logistics AS, Kommivabrik OÜ, Eugesta Eesti AS ja Leibur AS toodetest kaheksa erinevat tüüpi 24 tunni, kaks erinevat tüüpi suurendatud toiteväärtusega 24 tunni, neli erinevat tüüpi ühe toidukorra ja neli erinevat tüüpi kahe toidukorra kuivtoidupakki.

„Meil on hea meel, et kuivtoidupakkide komplekteerimisel saame kasutada kodumaiste ettevõtete tooteid. Samas ei saa me avatud turu tingimustes neile dikteerida kuivõrd palju toodetest peab olema valmistatud Eestis ja seejuures kodumaisest toorainest,“ ütles Kaitseväe Logistikakeskuse haldusteenistuse toitlustusjaoskonna juhataja kohusetäitja Karin Repp.

Riigihanke läbiviimisel lähtuti kaitseministri määrusega ette nähtud kaitseväelase toitlustamise päevaraha piirmäärast, milleks on 5,55 eurot ning ööpäevas tagatava toidu toiteväärtuse normist välitingimustes, milleks on 3700 - 4000 kcal või raskendatud välioludes 5000 kcal. Samuti lähtuti arvestustest, et 24 tunni kuivtoidupakid peavad säilima vähemalt kolm aastat ning ühe ja kahe toidukorra pakid üheksa kuud. Ka võeti arvesse kaitseväelaste maitse-eelistusi, mis selgusid 2009. ja 2012. aastal Logistikakeskuse poolt kaitseväes läbiviidud küsitlustest.

Ühe 24 tunni kuivtoidupaki maksimaalseks hinnaks kujuneb ligikaudu 16,65 eurot, ühe ja kahe toidukorra kuivtoidu paki hinnaks aga ligikaudu vastavalt 3,50 ja 5,50 eurot. Nelja aasta jooksul soetab Logistikakeskus toiduained kogusummas ligikaudu 8,5 miljonit eurot arvestusega, et aastas on vaja 100 000 24 tunni, 50 000 ühe toidukorra ja 50 000 kahe toidukorra kuivtoidupakki.

Läinud aasta suve lõpus väljakuulutatud riigihankel osales viis ettevõtjat. Lõplikul kujul kuivtoidupakid jõuavad Kaitseväkke hiljemalt märtsi kuus.

Eesti kaitseväe esimene kuivtoidupakkide hange tehti 2008. aasta lõpus ning praegusel kujul komplekteeritud kuivtoidupakid võeti esmakordselt kasutusele 2010. aastal.

Esimest korda Eestist kaugemal aastavahetust tähistanud Estcoy-15 sidemehe nooremveebel Ivan Barulini sõnul tegi uue aasta vastuvõtmise eriliseks Eestist pärit toidupoolisega kaetud söögilaud.

Vana-aasta viimane päev algas patrullbaasis Pimon kahe patrulliga, millest üks viis kõrbealale vastase tegevuse häirimiseks ja teine patrullbaasi lähedastesse küladesse, kus koostöös kohaliku politseiga uuriti külaelanike käekäiku.

Ka Camp Bastionis paikneva rahvusliku toetuselemendi (NSE-14) kaitseväelased tähistasid vana aasta lõppemist ja uue saabumist õhtusöögiga, mille tarbeks grilliti Eestist kaitseväelastele saadetud lihatooteid.

1. jaanuaril jätkasid Afganistanis Helmandi provintsis patrullbaasis Pimon ja Camp Bastionis teenivad kaitseväelased oma igapäevaste teenistuskohustuste täitmist.

Praegune Afganistani kontingent alustas teenistust novembris. Kontingendi ülem on kolonelleitnant Toomas Möls. Patrullbaasis Pimon teenib major Tõnis Metjeri juhitud Estcoy-15, mida toetab Camp Bastionist rahvuslik logistiline toetuselement NSE-14 kapten Rauno Mäe juhtimisel.

Kaitseväelastele saatis videotervituse kaitseminister Urmas Reinsalu, jõulumissa pidas kaplan - kapten Endel Apsalon.

Jalaväekompanii Estcoy-15 ülem major Tõnis Metjer rõhutas sõduritele kõneldes, kui oluline on kodust kaugel olles nii oma lähedaste kui kaasvõitlejate toetamine: „Üks pere on kõigil kaugel kodumaal, kes mõtleb teie peale ja kellele mõtlete teie, teine pere oleme meie kõik siin. Olgem üksteise vastu sallivad ja hoidkem omavahelist heatahtlikkust.“

Afganistanis teenivatele kaitseväelastele saatsid komme ja piparkooke kommivabrik Kalev, veri- ja grillvorsti Rakvere Lihakombinaat ning mahlu ja salateid Põltsamaa Felix. Alkoholivaba õlut kinkis Saku Õlletehas ja kalja A. le Coq.

25. detsembril jõudsid patrullbaasi Pimon ka sõdurite lähedaste saadetud jõulukingitused. Omavalmistatud taskukalendrid saatsid kaitseväelastele Tartu Kesklinna Lastekeskuse lapsed, samuti saatsid Afganistani isetehtud kingitusi Saue gümnaasiumi algklasside õpilased.

Naiskodukaitsjad üle Eesti kudusid Afganistanis teenivatele sõduritele sokke ja kindaid, Naiskodukaitse Lääne ringkonna naised saatsid Afganistani enda keedetud õuna-pohlamoosi.

Praegune Afganistani kontingent alustas teenistust novembris. Kontingendi ülem on kolonelleitnant Toomas Möls. Patrullbaasis Pimon teenib major Tõnis Metjeri juhitud Estcoy-15, mida toetab Camp Bastionist rahvuslik logistiline toetuselement NSE-14 kapten Rauno Mäe juhtimisel.

Enamik kaitseväe väeosades aega teenivaid sõdureid on jõulupühade ajal puhkusel. Väeosades viibivad sõdurid saavad soovi korral minna jõululaupäeval kirikusse, õhtusöögiks on tavapärasest pidulikum menüü.

Staabi- ja sidepataljonis on jõululaupäeval väeosas kolmandik sõduritest. Sideväelased käivad jumalateenistusel Jaani kirikus ning panevad küünlad Kaitseväe kalmistul asuvate mälestusmärkide juurde ja langenud sideväelaste kalmudele.

Kirde Kaitseringkonna Pioneeripataljoni, Suurtükiväepataljoni ja Õhutõrjepataljoni ajateenijatest on valdav enamus lubatud puhkusele, Tapa sõjaväelinnakus on kohal 30 sõdurit.

Kuperjanovi pataljonis on ajateenijate puhkused korraldatud kompaniide siseselt. Üle poole Kuperjanovi pataljoni sõduritest puhkab jõulude ajal ning ülejäänud aastavahetusel.

Vahipataljonis ajateenijatest enamik puhkab jõulude ajal, väeosas on paarkümmend sõdurit, kes puhkavad aastavahetusel. Vahipataljoni sõduritele esines enne pühi laulja ja luuletaja Jaan Pehk.

Mereväe ajateenijatest puhkab jõulude ajal üle poole, teised puhkavad aastavahetuse ajal.

Ajateenijad tulevad puhkustelt tagasi sõltuvalt üksusest jaanuari esimestel päevadel. Juulis ja oktoobris teenistust alustanud sõdurid jätkavad väljaõpet eriala- ja allüksuse kursustel. Jaanuari esimestel nädalatel saabuvad väeosadesse uued ajateenijad, kes alustavad väljaõpet sõduri baaskursusega.

two, three

Esimese vahejuhtumi naaberriikide Eesti ja Soome vahel põhjustas hiiglasekasvu vägilane ja Eesti rahvuseepose peategelane Kalevipoeg. Ta oli aeglase mõtlemisega ja tänapäeva standardite kohaselt olid tema sotsiaalsed oskused kaheldava väärtusega. Kalevipoeg oli jälitamas oma ema röövijaid, kui kohtas Ilmarise-nimelist Soome seppa, kes tegi talle uue mõõga. Uue terariista tähistamise ajal tappis Kalevipoeg sepa poja.

Õnneks oli neil kaugetel aegadel riikluse idee mõnevõrra hägune, nii et sõja puhkemiseni see ei viinud. Soome käsitöölise kättemaks oli siiski väga isiklik, sest ta pani enda loodud mõõgale needuse ja Eesti vägilane kaotas lõpptulemusena oma jalad. Naabritevahelised suhted ei ole alati olnud nii head, nagu nüüdsel ajal paistab.

Euroopa Liidu ja NATO laienemise positiivsed mõjud

Kahel aastakümnel, mis jäävad Nõukogude impeeriumi ja Varssavi pakti lagunemise vahele, on oldud tunnistajaks Läänemere äärse julgeoleku ja kaitse sujuvale ning stabiilsele läänestumisele (ühe erandiga loomulikult). ELi ja NATO laienemisprotsesside positiivset mõju ei saa üle hinnata nii julgeoleku ja kaitse suurema sidususe kui ka majanduskasvu ja põimumise tugevama baasi loomise mõttes. Regiooni on sageli kirjeldatud kui ühe suurima kasvupotentsiaaliga piirkonda Euroopas ja selles ei ole mingit põhjust kahelda. Kuid kas see on kõik? Ei mingeid hõõrumisi, konfliktseid huvisid, ei mingeid (varjatud) ambitsioone? Vaatame fakte ja püüame teha mõned järeldused.

Kuriilidest Balti riikideni

Balti riigid on NATOs endiselt haruldane piirkond, kus Eesti puhul puudub tasakaal tavarelvastuses Narva jõel. Venemaa on oma piiridel nähtavalt ja murettekitavalt elavnenud. Balti naabrite piiridel paikneb üle kolmesaja sõjalise rajatise. Kas peaksime tundma ärevust või oleme lihtsalt tunnistajaks, kuidas Venemaa täidab lüngad, mis jäid 1990ndatel, kui oldi Lääne survel mõnevõrra organiseerimatult ja lohakalt sunnitud tagasi tõmbuma oma nõukogudeaegsetest piiridest. Venemaa on aegade jooksul olnud alati väga tundlik igasugustele muutustele ja jõuvahekordade muutumistele piirialadel ning on seega sageli kaitseseisundis. See ei tule üllatusena, et Vene poliitikute ja strateegide tegevuskava tipus on Kuriili saared idas ja Balti riigid läänes.

Regionaalne initsiatiiv

Kuidas peaks see mõjutama julgeolekupoliitikat Läänemere piirkonnas? Kõigepealt peaks regiooni vaatama laiemas kontekstis nii geopoliitiliselt kui ka majanduslike ja demograafiliste muutuste seisukohast, mis on pannud paljusid riike kahtlema julgeoleku ja kaitse vajalikkuses ning vähendama selleks ettenähtud rahalisi vahendeid ja inimressursse. Läänemere piirkond ei ole selles osas ainulaadne. Kui ligi kümme aastat tagasi hakati aru saama Aasia kasvavast rollist, on USA Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda keskendumise üle tuliselt vaielnud peamiselt eurooplased. Ameeriklased tunduvad selles küsimuses märksa pragmaatilisemad ja on olnud oma selgitustes vaoshoitud, eitades huvi järsku kadumist Euroopa vastu. USA huvi Läänemere piirkonna vastu on ülimalt tähtis. Kuidas seda hoida? Esmane valik on koostöö ja üksteisemõistmine regiooni riikide vahel. Mitmed piirkondlikud algatused (NORDEFCO, BALTEFCOL ja muud Läänemere sõjalised projektid) võivad olla head müügiargumendid. Kui sarnaselt mõtlevad riigid suudavad regioonis oma ressursid ühendada ja anda oma mõtestatud panuse seal, kus vaja, nähakse meid ehk ikkagi kui kedagi, kes suudab saavutada rohkem, kui arvata võiks. Peale selle võib Ühendkuningriigi algatus Northern Group lisada Läänemere piirkonna koostöösse veel ühe mõõtme. Aasta alguses Ühendkuningriigi ja Norra vahel allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandum kaitsealase koostöö tõhustamise kohta on esimene samm sellel teel.

Balti kaitsekolledž kui regionaalne keskus

Ei ole saladus, et riigid nagu Soome ja Rootsi on andnud NATO juhitud operatsioonidesse Balkanitel ja hiljuti Afganistanis märkimisväärse panuse. See on tugev argument Läänemere piirkonna riikide tihedama koostöö poolt NATO/ELi- ja NATO-välistes sõjalistes operatsioonides. Soovimata kedagi tundlikuks muuta, on olemas suurem strateegiline huvi riikide vastu, kes võivad selge vajaduse korral moodustada nn vabatahtliku koalitsiooni.

Läänemere piirkonnal on potentsiaali huvi äratada. Tartus asuv Balti Kaitsekolledž on kindlasti üks näidetest, mis väärib suuremat tähelepanu. Kolledži asutasid kolm Balti riiki tihedas koostöös Taani, Rootsi, Soome ja Norraga ning sellest on saanud ainus moodne ingliskeelne paljurahvuseline sõjaline õppeasutus regioonis. Samuti on olemas soov laiendada tegevusvälja, et haridusest saaksid osa mitte ainult Balti riigid, vaid ka Põhjamaad ja muud regiooni riigid.

Lõpetuseks – ei ole võimalik arutada regiooni julgeoleku- ja kaitseolukorda ilma Poola väljapaistvat rolli rõhutamata. Läänemerest idas asuvate riikide jaoks on Poolast saanud reaalne ja usaldusväärne partner ja liitlane julgeolekuprobleemide kuuldavaks tegemisel ja selgitamisel. Sõnad ei ole ainsad, mis olulised – Poola on üks vähestest riikides Euroopas, kelle kaitsekulutused moodustavad ligi 2% SKTst ja kellel on reaalne sõjaline jõud. On eluliselt tähtis kaasata Poolat rohkem piirkondlikesse algatustesse, et muutuda rohkem nähtavaks ja usaldusväärseks. Numbrid räägivad enda eest – Põhjamaades ja Balti riikides on kokku 32 miljonit inimest, Poolas – 38,5 miljonit.