Ajalugu ja traditsioonid
Asutamine
Peterburis toimunud Eesti Vabariikliku Liidu korraldatud meeleavalduse järel moodustati 19. aprillil 1917 Eesti Sõjaväelaste Büroo. Esimene eestlastest koosnev regulaararmee väeosa tuli kokku aprilli lõpul toonastes Dvinski kasarmutes, mida hiljem hakati kutsuma Ülemiste kasarmuteks, mida siis kasutas sidepataljon. Praegu kasutavad neid küberväejuhatus ning sõjaväepolitsei.
Eesti sidevägede algusena tähistame 21. novembrit 1918, mil loodi Tallinna Traadita Telegraafijaam.
Sidepataljon sai oma nime 15. märtsil 1924, mil raadio- ja traatside üksused liideti üheks pataljoniks. Toonases väeosas olid olemas õppe-, töö- ja raadiokompanii ning helgiheitjate ja telegraaf-telefonikompanii, tuvipost ning prooviti rakendada ka sidekoeri.
1. detsembril 1924 nurjati riigikukutajate üritus punaste ridadesse imbunud sideväelaste veebel Artur Teeri ja veltveebel August Saarupi juhtimisel. Hiljem punaste võimu all olles olid nemad ühed esimesi arreteerituid ning mõrvatuid.
24. mail 1930 pühitseti ja anti sidepataljonile üle Järvamaa ning Paide ja Türi linnade annetatud lipp, mis seob pataljoni Eestimaa südamega tänini. Riigipöörde käigus lipp ei kadunud ega hävinud. Tänu leitnant Hindoalale suudeti see päästa ning 57 aastat peitis lippu oma kodus proua Lydia Mägi. Praegu eksponeeritakse originaallippu Eesti sõjamuuseumis ning pataljon kasutab selle lipu samuti Järvamaal valminud koopiat. See on ainuke Eesti kaitseväe algusaegadest säilinud ja siiani kasutuses olev väeosa lipp.
1940. aastaks oli sidepataljonist saanud tänapäevane, kõigile standarditele vastava tehnikaga väeosa. Riigipööre tõmbas tulevikule kriipsu peale. 1940. aasta juuni keskel saadi korraldus anda Ülemiste kasarmud üle okupeerivale Punaarmeele. Kogu varustus ja isikkoosseis koliti Raua tänaval asuvasse koolimajja, kus 21. juunil oli väeosa riigipöörde tulemusel sunnitud loovutama oma relvastuse.
Kommunistid konfiskeerisid ka sõdurite isiklikke esemeid, saapaid ja kelli. Kui nad korraks riigipöörde segaduse käigus lahkusid, siis relvastusid sideväelased kommunistidel märkamata jäänud varurelvadega ning olid järgmisel hetkel valmis rünnakut tagasi lööma. Paaritunnises tulevahetuses, kuhu punased tõid ka tanketi, sai üks ajateenija surma ning üks tegevväelane suri saadud vigastustesse hiljem. Punaväelaste hulgas oli kümmekond hukkunut. Viimaks sundisid kapituleerunud ülemad sideväelasi alla andma.
21. juunil 1940 toimunud Raua tänava lahingu vaikisid punaste võimuhaarajad maha, et ei jääks märki eestlaste vastuhakust. Seepärast ei lastud sideväelasi ka kohe maha. Raua tänava lahing oli ainuke II maailmasõja lahing, milles Eesti väeüksus osales oma mundris ja oma lipu all, mistõttu võime öelda, et Eestit ei antud II maailmasõjas ilma ühegi püssilasuta käest – sideväelased hakkasid vastu.
30. septembril 1940 likvideeriti sidepataljon ning liideti punaste väeosadega. 1941. aastal vangistati paljud allohvitserid ja ohvitserid. Enamik hukati või suri vangilaagris. 19 sideväelast eesotsas leitnant Arnold Möldriga põgenes ja liitus metsavendadega Tori vallas.
Taasasutamine
Eesti kaitsejõudude sideüksus taasmoodustati peastaabi sidekompaniina, mis asus Kosel ning kuhu kuulus 22 ajateenijat.
29. oktoobril 1993 taasmoodustati Eesti Vabariigi valitsuse määrusega üksik-sidepataljon. Väeosa ülemaks määrati kolonelleitnant E. Luhaväli. Samal ajal võeti üle Ülemiste kasarmud, mille seisukord oli pärast Nõukogude armee lahkumist halb.
Sidevägede aastapäeval, 21. novembril 1994 annetas vabariigi president Lennart Meri staabi- ja sidepataljonile taas lipu, mis oli originaali ligilähedane koopia. Selleks ajaks ei olnud veel teada, et esimene lipp on säilinud. Pr Lydia Mägi tõi lipu välja 30. mail 1998. Järvamaalased valmistasid koopia ja see anti pataljonile üle 21. novembril 2006.
1. augustil 2018 moodustati hulga lisaülesandeid saanud staabi- ja sidepataljoni põhjal küberväejuhatus. Pataljon jäi vastutama peastaabi töökeskkonna ja reservväelaste väljaõppe eest küberväejuhatuse koosseisus.
Kuna pataljon ja ka väejuhatus olid kasvanud ning ei mahtunud enam Ülemiste kasarmutesse, otsiti uut asupaika. 2021. aasta suvel koliti staabi- ja sidepataljon Ämari lennubaasi.
1. jaanuaril 2023 alustas tööd Eesti 1. diviis, mille koosseisu arvati ka staabi- ja sidepataljon. Selle ülesandeks oli endiselt kõrgema staabi töökeskkonna eest hoolitsemine ning reservväelaste väljaõpe.
Traditsioonid
Staabi- ja sidepataljon tähistab oma nimepäeva 15. märtsil rivistusega.
Tähistame Raua tänava lahingu aastapäeva 21. juunil lillekimbu asetamisega koos kooliperega Raua tänava kooli juures.
Lipupäeva, mis tegelikult on 24. mail, tähistame suve keskel Paide vallimäel koos talvekutse kursuste lõpetamisega. Siis külastame pataljoni esindusega ka lipu alalhoidja pr Lydia Mägi hauda Kõrgessaare kalmistul.
Pataljoni taasloomise aastapäeva 29. oktoobril tähistame piduliku jalutuskäiguga Ülemiste kasarmutest Raua tänava koolimajja. Sellel jalutuskäigul osaleb ka rühmasuurune üksus kooliõpilasi.
Sidevägede loomise aastapäeva 21. novembril tähistame rivistuse ja pataljoniülema piduliku vastuvõtuga tegevväelastele.
Kevadel ja sügisel käime pataljoni esindusega pataljoni ajalukku olulisima jälje jätnute haudu korrastamas.
Toimuvad lahtiste uste päevad lasteaedadele ja koolidele ning ajateenijate lähedastele.
Meie deviisiks on: „Ühenduses peitub jõud!“.
Loe lisaks
2018-2019 ilmus kaheosaline käsitlus sidepataljoni ajaloost. Esimene osa puudutab väeosa loomise lugu ja arengut kuni aastani 1940 ning teine taasiseseisvumisjärgseid sündmusi alates siderühma loomisest aastal 1992. Raamatusarjaga saab vabalt tutvuda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR:
- Kõrver, R., Konso, K., Suurkask, H. (toim.) “Sidepataljoni 100 aastat. Traadita telegraafist kuni küberväejuhatuse loomiseni, 1. osa (1918-1940)”. Tallinn, 2018.
- Kaljula, R., Suurkask, H. et al “Sidepataljoni 100 aastat. Traadita telegraafist kuni küberväejuhatuse loomiseni, 2. osa (1992- )”. Tallinn, 2019