Ülesanded
- Ajateenijate väljaõppe kaudu reservüksuste ettevalmistamine, väljaõppe administratiivne, sõjaaja ja reservüksuste formeerimise korraldamine.
- Kaitseväe juhtimistoetus- ja küberalase tasemekoolituse ning täiendväljaõppe korraldamine.
- Kaitseväe juhtimistoetuse väljaõppejuhiste kehtestamine ja kontrollimine.
- Kaitseväe peastaabi füüsilise julgeoleku tagamine.
Kontaktid
-
Ämari alevik
Lääne-Harju vald
76102, Harju maakond - 717 2199
- sidepataljon@mil.ee
Pressi- ja meediakontakt
Juhtkond
Kolonelleitnant Veiko Raaper
Diviisi staabi- ja sidepataljoni ülem
Staabiveebel Jevgeni Kuznetsov
Diviisi staabi- ja sidepataljoni veebel
Väljaõpe
Väljaõpe toimub kahes kompaniis – staabikompaniis ja sidekompaniis. Võimalused enesetäiendamiseks on head, teadmisi jagavad noored, kuid maailma ja inimesi näinud ning mitmel pool täiendusõpet saanud instruktorid.
Esimesed kümme nädalat ajateenistusest moodustab sõduri baaskursus (SBK). Selle aja jooksul antakse äsja aega teenima tulnud noormeestele ettekujutus sellest, mis on kaitsevägi ja mida tähendab olla kaitseväelane – oma kodumaa kaitsja. Omandatakse üksikvõitleja põhiteadmised, mida hilisema ajateenistuse jooksul täiendatakse. SBK on ka aeg kohanemiseks sõdurielu ja distsipliiniga.
Pärast esimest kolme kuud algab nooremallohvitseri kursus (NAK), autojuhikursus või erialaväljaõpe staabi- või sidekompaniis.
Eriala ehk sidealane väljaõpe sidekompaniis hõlmab elektroonika ja elektrotehnika põhialuseid, raadio- ja traatsidet, IT-aluseid ning taktikalist sidesüsteemi ESTTACS (Estonian Tactical Communication System).
ESTTACS on jalaväebrigaadi ühtne taktikaline side- ja infosüsteem, mille eesmärk on tagada kaitseväele taktikalise telekommunikatsiooni võimalused: kõne-, raadio-, andmeside ning ühilduvus paralleel- ja NATO struktuuridega. ESTTACS on teabe suure edastus- ning töötlusvõimega sidesõlmede võrgustik, mille kaudu liidetakse ühtseks ning võimalusterohkeks tervikuks senised staapide, pataljonide ja teiste üksuste sidevahendid.
Staabikompanii väljaõppe põhirõhk on suunatud staapide töö tagamisele ning staapide püstitamisele maastikule või asulasse. Enim pööratakse tähelepanu lahinguks vajalike teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamisele. Põhiõppeained on juhtimispunkti õpe, side-, laskevälja- ja lahinguõpe, tankitõrje, luure-, pioneeri- ja sõjaväepolitsei-õpe.
Pataljoni territooriumil on takistusriba. Väliharjutusi viiakse läbi Männikul ning Soodlas, kus alade pikaajalisest militaarkasutuses olemisest hoolimata on säilinud kaunis loodus.
Olmetingimused ja sport
Teenistusest vaba aega võib veeta sõdurikodus, kus saab vaadata telerit, filme. Lisaks on võimalik külastada muuseume ja näitusi, käia teatris või kinos. Kes soovi avaldab, saab minna ka kirikusse. Pataljonis on tänapäevane arvutiklass, kasutada võib ka isiklikke seadmeid.
Arstiabi pakub vajadusel kohapealne meditsiinikeskus.
Sport
Staabi- ja sidepataljoni saavutused erinevatel võistlustel on eeskujuks ka teistele kaitseväe üksustele, nimelt on pataljon tulnud aastaid kaitseväe meistrivõistlustel esikohale.
Staabi- ja sidepataljonis on jõusaal, võrk- ja korvpalliplats ning takistusriba.
Staabi- ja sidepataljonis on aega teeninud paljud tippsportlased, nende hulgas Indrek Sei, Raiko Pachel, Dmitri Budõlin, Ain-Alar Juhanson, Andrus Värnik, Raio Piiroja, Margus Hunt ja paljud teised.
Tsiviilkoostöö
Väeosa isikkoosseisu võib kohata paraadidel, teatris, kinos, kunstinäitustel, ujulates ja mujal. Lisaks väljaõppele pööratakse tähelepanu noorte meeste silmaringi laiendamisele, nii on teenistusest vaba aeg sisustatud kultuurilise tegevuse ja enese harimisega.
Staabi- ja sidepataljon hoiab sidemeid Tallinna 21. Kooliga. Raua tänava lahingu aastapäeval 21. juunil pannakse pärg kooli juures asuvale mälestuskivile. Teine oluline tähtpäev on pataljoni aastapäev 21. novembril. Kõiki tähtpäevi tähistatakse piduliku rivistuse, lahtiste uste päeva ja muude pidupäeva-tegemistega.
Staabi- ja sidepataljoni aktiivne koostööpartner on Tallinna Juhkentali Gümnaasium, kus sõdurid korraldavad eri vabaaja üritusi, kasutavad spordisaali ning räägivad õpilastega Kaitseväest ja isamaalisest kasvatusest ning tutvustavad väeosa elu. Lisaks käivad sõdurid ja gümnaasiumi õpilased olulistel tähtpäevadel teineteisele esinemas ning sõdurite igapäevaellu toovad värvi gümnaasiumi õpilastööde näitused staabi- ja sidepataljoni ruumides.
Ajateenijad käivad külas ka Liivamäe lasteaias, et lastega mängida ja neile tutvustada Kaitseväe varustust. Samuti teeb pataljon koostööd mitme kultuuriürituste korraldajaga.
Ajalugu ja traditsioonid
Asutamine
Staabi- ja sidepataljon asutati 21. novembril 1918. aastal ning taasasutati 29. oktoobril 1993. aastal.
Ehitisi, mida pataljon kasutab, nimetati sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal mäekasarmuteks. Kasarmud on ehitatud enne Esimest maailmasõda ja neis asus Tsaari-Venemaa sõjaväe koosseisus Dvinski polk. Tsaaririik lagunes, võimu haarasid enamlased, eestlased tegid ühiskonda lagundavas punase revolutsiooni tingimustes katse luua rahvusväeosad.
1917. aasta detsembrist kuni 5. aprillini 1918 tegutses 1. jalaväediviisi juures väikesekoosseisuline insenerirood. Kui Eestisse saabusid keiserliku Saksamaa okupatsiooniväed, demobiliseeriti eestlaste väeüksused. Sakslaste taandudes ja Punaarmee pealetungi oludes tuli taas asuda Eestit kaitsma ning 21. oktoobril 1918 lõi muude üksuste kõrval tollane Sõjaministeerium Tallinna Traadita Telegraafijaama, mida juhtis ülemleitnant F. Olbrei.
See päev on nüüd staabi- ja sidepataljoni asutamiskuupäev. Üksus muutis mitu korda nime, ent põhifunktsioon oli üks – tagada side tagala ja rinnete vahel. Eestlased võitlesid kätte iseseisvuse ning selles oli suur osa ka sideväelastel.
15. märtsil 1924 liideti raadioside ja traatüksused sidepataljoniks. Toonases väeosas olid olemas õppe-, töö- ja raadiokompanii ning helgiheitjate ja telegraaf-telefonikompanii. Juhuks, kui tehnika alt vedas, olid olemas tuvipost ja sidekoerad kulleritööks ja kaabliveoks lahinguväljal.
1. detsembril 1924 nurjati allohvitser veebel Artur Teeri juhtimisel riigikukutajate katse hõivata väeosa relvastus ja tehniline park. 1940. aastal oli allohvitser Teer üks esimesi arreteerituid ning mõrvatuid.
24. mail 1930 andis riigivanem O. Strandmann sidepataljoni ülemale kolonelleitnant F. Kapsile üle pataljoni lipu. Riigipöörde käigus lipp ei kadunud ega hävinud, vaid tänu leitnant Hindoalale suudeti see päästa ja 57 aastat peitis lippu oma kodus proua Lydia Mägi. Praegu eksponeeritakse originaallippu Eesti Sõjamuuseumis – Kindral Laidoneri Muuseumis ning pataljon kasutab selle lipu koopiat.
1940. aastaks oli sidepataljonist saanud kaasaegne, kõigile standarditele vastava tehnikaga väeosa. Riigipööre tõmbas tulevikule kriipsu peale. 1940. aasta juuni keskel saadi korraldus anda nn mäekasarmud üle okupeerivale Punaarmeele. Vastumeelselt koliti Raua tänaval asuvasse koolimajja, kus 21. juunil oli väeosa sunnitud loovutama oma relvastuse.
Kui kommunistid aga hakkasid konfiskeerima ka sõdurite isiklikke esemeid, saapaid ja kelli, löödi nad pataljoni ruumidest välja. Selleks ajaks, kui riigikukutajad tagasi jõudsid, olid sõdurid leidnud mobilisatsioonivarud ning uuesti relvastunud. Tulevahetuses sai üks ajateenija raskelt haavata, ent kommunistid sunniti taganema. Tagasi tulid nad juba koos punaarmeelastega ja kuue soomusmasinaga – nüüd asuti koolimaja ründama raskekuulipildujate tule toetusel.
Tulevahetus kestis paar tundi, sidepataljonlaste hulgas oli üks hukkunu ja kolm haavatut, punaväelaste ja mässajate hulgas oli kümmekond hukkunut. 30. septembrist 25. detsembrini 1940 formeeriti sidepataljonist üksik-sidepataljon, mis kuulus Punaarmee eesti 22. territoriaalkorpuse koosseisu ning tegi kaasa 1941. aasta ränga taandumise.
Taasasutamine
Eesti kaitsejõudude sideüksus taasmoodustati peastaabi sidekompanii näol, mis asus Kosel ning kuhu kuulusid 22 ajateenijat. 29. oktoobril 1993 taasmoodustati Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega üksik-sidepataljon. Väeosa ülemaks määrati kolonelleitnant E. Luhaväli. Samal ajal võeti üle mäekasarmud, mille seisukord oli pärast Nõukogude armee lahkumist halb.
Pataljoni aastapäeval, 21. novembril 1994. aastal annetas Vabariigi President Lennart Meri staabi- ja sidepataljonile taas lipu, mis oli originaali ligilähedane koopia. Ligilähedaseks sai pidada annetatud lippu sellepärast, et polnud veel teada, et esimene lipp oli säilinud.
Traditsioonid
Pataljoni sünnipäeva tähistatakse 21. novembril. Igal aastal, 21. juunil, viiakse pärg Raua tänava kooli juurde, et mälestada sõdureid, kes langesid seal 1940. aastal punaväelaste ja sidepataljoni sõdurite vahel peetud lahingus. Vabariigi aastapäeval ja võidupühal viiakse pärjad kindralite kalmudele Kaitseväe kalmistul.
Loe lisaks
2018-2019 ilmus kaheosaline käsitlus sidepataljoni ajaloost. Esimene osa puudutab väeosa loomise lugu ja arengut kuni aastani 1940 ning teine taasiseseisvumisjärgseid sündmusi alates siderühma loomisest aastal 1992. Raamatuga saab vabalt tutvuda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR:
- Kõrver, R., Konso, K., Suurkask, H. (toim.) “Sidepataljoni 100 aastat. Traadita telegraafist kuni küberväejuhatuse loomiseni, 1. osa (1918-1940)” (Tallinn, 2018)
- Kaljula, R., Suurkask, H. et al “Sidepataljoni 100 aastat. Traadita telegraafist kuni küberväejuhatuse loomiseni, 2. osa (1992- )” (Tallinn, 2019)
Sümboolika
Embleem
Staabi- ja sidepataljoni vapilinnu jalge ees paiknevad nooled sümboliseerivad elektrit, tähed pea kohal eri side liike: telefon, telegraaf, raadio, signaalvahendid, postituvid ja sidekoerad.
Lipp
Kilbist vasakul on Paide linna vapp ja paremal Järva maakonna vapp.
Staabi- ja sidepataljon on ainus väeosa, millel on säilinud originaallipp. Praegu asub see Viimsis, Eesti Sõjamuuseumis – Kindral Laidoneri Muuseumis.
24. mail 1930 anti Vabaduse platsil sidepataljonile pidulikult üle väeosa lipp. Annetajad olid Järva maavalitsus, Paide ja Türi linn. 1940. aasta sügisel, kui okupatsioonivõim oli asunud hävitama Eesti Vabariigi relvajõude, viis leitnant Leonhard Hindoala salaja sidepataljoni lipu oma pruudi Liidia Mägi juurde hoiule. Liidia hoidis lippu võõrvõimude eest peidus aastakümneid ning kui Eesti Vabariigi iseseisvuse püsimises ei olnud enam kahtlust, julges proua Mägi tuua lipu avalikkuse ette. 30. juunil 1998. aastal annetas ta lipu Eesti Sõjamuuseumile – Kindral Laidoneri Muuseumile.
Pataljoni aastapäeval, 21. novembril 1994. aastal annetas Vabariigi President Lennart Meri staabi- ja sidepataljonile taas lipu, mis oli originaali ligilähedane koopia. Ligilähedaseks sai pidada annetatud lippu sellepärast, et polnud veel teada esimese lipu säilimine.
21. novembril 2006. aastal andis Järva maavanem sidepataljonile üle väeosa originaallipu täpse koopia ning 1994. aastal annetatud lipp anti 23. juunil 2008 hoiule Järvamaa Muuseumile.
