Staabi- ja sidepataljoni peamine eesmärk on korraldada diviisi juhtimistoetust ning laiendada strateegilist sidet taktikalistele üksustele
Kolonelleitnant Veiko Raaper
Diviisi staabi- ja sidepataljoni ülem
Staabiveebel Jevgeni Kuznetsov
Diviisi staabi- ja sidepataljoni veebel
Väljaõpe toimub kahes kompaniis:
Võimalused enesetäiendamiseks on head, teadmisi jagavad noored, kuid maailma ja inimesi näinud ning mitmel pool täiendusõpet saanud instruktorid.
Esimesed kaheksa nädalat ajateenistusest moodustab sõduri baaskursus (SBK). Selle aja jooksul antakse aega teenima tulnud noormeestele ja tütarlastele ettekujutus sellest, mis on kaitsevägi ja mida tähendab olla kaitseväelane – oma kodumaa kaitsja. Omandatakse üksikvõitleja põhiteadmised, mida hilisema ajateenistuse jooksul täiendatakse. SBK on ka aeg kohanemiseks sõdurielu ja distsipliiniga.
Pärast SBK lõppu ja truudusevande andmist algab nooremallohvitseri kursus (NAK) või autojuhi erialakursus (AJEK). Pärast NAK või AJEKi lõppu algab erialaväljaõpe staabi- või sidekompaniis.
Pataljoni territooriumil on takistusriba. Väliharjutusi viiakse läbi Männikul ning Soodlas, kus alade pikaajalisest militaarkasutuses olemisest hoolimata on säilinud kaunis loodus.
Sidekompanii peamine ülesanne on tuua võrguühendus kõige sügavamasse metsasoppi. Väikestest sidekeskustest moodustub „võrgukett“ sarnaselt mobiilside operaatoritega, mille abil suudab kompanii viia interneti õigesse kohta mitmekümne kilomeetri kaugusele. Põnev ja stressirohke väljaõpe arendab ning paneb proovile nii meeskonna- kui ka individuaalseid oskused kuna tegutsetakse väikestes meeskondades.
Mida väiksem üksus, seda mitmekesisemad peavad olema kõigi liikmete pädevused ja oskused. IT- ja sidespetsialist, autojuht, granaadiheitur, ülem – tegu ei ole mitme vaid tihti ühe sõduriga. Sidekompanii sõdurid naljatavad: „Pole meil – pole kellegil!“
Sidekompaniis toimuv eriala ehk sidealane väljaõpe hõlmab elektroonika ja elektrotehnika põhialuseid, raadio- ja traatsidet, IT-aluseid ning taktikalist sidesüsteemi ESTTACS (Estonian Tactical Communication System).
ESTTACS on jalaväebrigaadi ühtne taktikaline side- ja infosüsteem, mille eesmärk on tagada kaitseväele taktikalise telekommunikatsiooni võimalused: kõne-, raadio-, andmeside ning ühilduvus paralleel- ja NATO struktuuridega. ESTTACS on teabe suure edastus- ning töötlusvõimega sidesõlmede võrgustik, mille kaudu liidetakse ühtseks tervikuks teiste üksuste sidevahendid.
Lisaks erialasele õppele on sidekompaniis ka palju erinevaid põnevaid ja kasulikke oskusi pakkuvaid väljaõppeid, näitena: SERE väljaõpe (Survival, Evasion, Resistance and Escape), kus muuhulgas õpetatakse elama ja toituma loodusest. Erinevad väljaõppe üritused viivad meeskondi igasse Eestimaa nurka.
Staabikompanii peamine ülesanne on juhtimisvõimekuse, julgestuse ja jätkusuutlikkuse tagamine diviisi alalistele ja liikuvatele juhtimispunktidele. Mitmekülgne väljaõpe pakub sõduritele nii lahingulisi kui ka suure hulga spetsiifilisi oskusi. Juhtimispunkti tagavad elektrikud, sidemehed, kokad, tankijad, ihukaitsjad, laopidajad, meedikud, mehaanikud, IT-spetsialistid, lukksepad, autojuhid ja üksuste ülemad, kes selle kompanii elu ja teenistust korraldavad.
Üksus suudab oma „mikrolinna“ püstitada ja ümber paigutada maastikul kui ka hoonestatud alal. Staabikompaniis saab ajateenistuse läbinud sõdur lisaks omandatud erioskustele tugevat praktikat meeskonnatöös, „kastist välja“ mõtlemise oskuses ja algatusvõimes.
Kompanii hüüdlause on „Ainult lahendused!“.
Teenistusest vaba aega võib veeta sõdurikodus. Pataljonis võib vabal ajal kasutada isiklikke seadmeid. Kasarmud on modernsed ning kõik eluks-oluks vajalik on olemas (sh saun).
Arstiabi pakub kohapealne meditsiinikeskus.
Territooriumil on kasutada jalgpalliväljak, jõusaal ning takistusriba.
Staabi- ja sidepataljoni saavutused erinevatel võistlustel on eeskujuks ka teistele kaitseväe üksustele, nimelt on pataljon tulnud koostöös küberväejuhatusega mitmel aastal kaitseväe meistrivõistlustel esikohale.
Staabi- ja sidepataljonis on aega teeninud paljud tippsportlased, nende hulgas Indrek Sei, Raiko Pachel, Dmitri Budõlin, Ain-Alar Juhanson, Andrus Värnik, Raio Piiroja, Margus Hunt ja paljud teised.
Pataljoni isikkoosseisu võib kohata paraadidel ja muuseumis. Lisaks väljaõppele pööratakse tähelepanu ajateenijate isamaalisele kasvatusele (külastatakse erinevaid muuseume).
Staabi- ja sidepataljon hoiab sidemeid Tallinna 21. Kooliga. Raua tänava lahingu aastapäeval, 21. juunil, pannakse pärg kooli juures asuvale mälestuskivile, Vabariigi aastapäeva puhul toimub rivistus ja mininäitus koolis, jõulude ajal esinevad 21. Kooli õpilased jõulukontserdiga pataljoni isikkoosseisule. Pataljoni taasloomise aastapäeval, 29. oktoobril toimub pidulik jalutuskäik orkestri saatel Filtri linnakust 21. Kooli juurde ja tagasi. Pataljoni aastapäeval, 21. novembril toimub pidulik rivistus. Kõiki tähtpäevi tähistatakse piduliku rivistusega.
Igal sügisel toimuvad lahtiste uste päevad lasteaedadele ja koolidele.
Viimastel aastatel on toimunud koostöö ka Haapsalu Kutsehariduskeskusega, kus koka eriala õpilased on väliköögi praktikat käinud tegemas staabi- ja sidepataljonis ning valmistanud maitsva õhtusöögi. Juunikuus enne reservi arvamist valmistanud grill-lõunasöögi.
Peterburis toimunud Eesti Vabariikliku Liidu korraldatud meeleavalduse järel moodustati 19. aprillil 1917 Eesti Sõjaväelaste Büroo. Esimene eestlastest koosnev regulaararmee väeosa tuli kokku aprilli lõpul toonastes Dvinski kasarmutes, mida hiljem hakati kutsuma Ülemiste kasarmuteks, mida siis kasutas sidepataljon. Praegu kasutavad neid küberväejuhatus ning sõjaväepolitsei.
Eesti sidevägede algusena tähistame 21. novembrit 1918, mil loodi Tallinna Traadita Telegraafijaam.
Sidepataljon sai oma nime 15. märtsil 1924, mil raadio- ja traatside üksused liideti üheks pataljoniks. Toonases väeosas olid olemas õppe-, töö- ja raadiokompanii ning helgiheitjate ja telegraaf-telefonikompanii, tuvipost ning prooviti rakendada ka sidekoeri.
1. detsembril 1924 nurjati riigikukutajate üritus punaste ridadesse imbunud sideväelaste veebel Artur Teeri ja veltveebel August Saarupi juhtimisel. Hiljem punaste võimu all olles olid nemad ühed esimesi arreteerituid ning mõrvatuid.
24. mail 1930 pühitseti ja anti sidepataljonile üle Järvamaa ning Paide ja Türi linnade annetatud lipp, mis seob pataljoni Eestimaa südamega tänini. Riigipöörde käigus lipp ei kadunud ega hävinud. Tänu leitnant Hindoalale suudeti see päästa ning 57 aastat peitis lippu oma kodus proua Lydia Mägi. Praegu eksponeeritakse originaallippu Eesti sõjamuuseumis ning pataljon kasutab selle lipu samuti Järvamaal valminud koopiat. See on ainuke Eesti kaitseväe algusaegadest säilinud ja siiani kasutuses olev väeosa lipp.
1940. aastaks oli sidepataljonist saanud tänapäevane, kõigile standarditele vastava tehnikaga väeosa. Riigipööre tõmbas tulevikule kriipsu peale. 1940. aasta juuni keskel saadi korraldus anda Ülemiste kasarmud üle okupeerivale Punaarmeele. Kogu varustus ja isikkoosseis koliti Raua tänaval asuvasse koolimajja, kus 21. juunil oli väeosa riigipöörde tulemusel sunnitud loovutama oma relvastuse.
Kommunistid konfiskeerisid ka sõdurite isiklikke esemeid, saapaid ja kelli. Kui nad korraks riigipöörde segaduse käigus lahkusid, siis relvastusid sideväelased kommunistidel märkamata jäänud varurelvadega ning olid järgmisel hetkel valmis rünnakut tagasi lööma. Paaritunnises tulevahetuses, kuhu punased tõid ka tanketi, sai üks ajateenija surma ning üks tegevväelane suri saadud vigastustesse hiljem. Punaväelaste hulgas oli kümmekond hukkunut. Viimaks sundisid kapituleerunud ülemad sideväelasi alla andma.
21. juunil 1940 toimunud Raua tänava lahingu vaikisid punaste võimuhaarajad maha, et ei jääks märki eestlaste vastuhakust. Seepärast ei lastud sideväelasi ka kohe maha. Raua tänava lahing oli ainuke II maailmasõja lahing, milles Eesti väeüksus osales oma mundris ja oma lipu all, mistõttu võime öelda, et Eestit ei antud II maailmasõjas ilma ühegi püssilasuta käest – sideväelased hakkasid vastu.
30. septembril 1940 likvideeriti sidepataljon ning liideti punaste väeosadega. 1941. aastal vangistati paljud allohvitserid ja ohvitserid. Enamik hukati või suri vangilaagris. 19 sideväelast eesotsas leitnant Arnold Möldriga põgenes ja liitus metsavendadega Tori vallas.
Eesti kaitsejõudude sideüksus taasmoodustati peastaabi sidekompaniina, mis asus Kosel ning kuhu kuulus 22 ajateenijat.
29. oktoobril 1993 taasmoodustati Eesti Vabariigi valitsuse määrusega üksik-sidepataljon. Väeosa ülemaks määrati kolonelleitnant E. Luhaväli. Samal ajal võeti üle Ülemiste kasarmud, mille seisukord oli pärast Nõukogude armee lahkumist halb.
Sidevägede aastapäeval, 21. novembril 1994 annetas vabariigi president Lennart Meri staabi- ja sidepataljonile taas lipu, mis oli originaali ligilähedane koopia. Selleks ajaks ei olnud veel teada, et esimene lipp on säilinud. Pr Lydia Mägi tõi lipu välja 30. mail 1998. Järvamaalased valmistasid koopia ja see anti pataljonile üle 21. novembril 2006.
1. augustil 2018 moodustati hulga lisaülesandeid saanud staabi- ja sidepataljoni põhjal küberväejuhatus. Pataljon jäi vastutama peastaabi töökeskkonna ja reservväelaste väljaõppe eest küberväejuhatuse koosseisus.
Kuna pataljon ja ka väejuhatus olid kasvanud ning ei mahtunud enam Ülemiste kasarmutesse, otsiti uut asupaika. 2021. aasta suvel koliti staabi- ja sidepataljon Ämari lennubaasi.
1. jaanuaril 2023 alustas tööd Eesti 1. diviis, mille koosseisu arvati ka staabi- ja sidepataljon. Selle ülesandeks oli endiselt kõrgema staabi töökeskkonna eest hoolitsemine ning reservväelaste väljaõpe.
Staabi- ja sidepataljon tähistab oma nimepäeva 15. märtsil rivistusega.
Tähistame Raua tänava lahingu aastapäeva 21. juunil lillekimbu asetamisega koos kooliperega Raua tänava kooli juures.
Lipupäeva, mis tegelikult on 24. mail, tähistame suve keskel Paide vallimäel koos talvekutse kursuste lõpetamisega. Siis külastame pataljoni esindusega ka lipu alalhoidja pr Lydia Mägi hauda Kõrgessaare kalmistul.
Pataljoni taasloomise aastapäeva 29. oktoobril tähistame piduliku jalutuskäiguga Ülemiste kasarmutest Raua tänava koolimajja. Sellel jalutuskäigul osaleb ka rühmasuurune üksus kooliõpilasi.
Sidevägede loomise aastapäeva 21. novembril tähistame rivistuse ja pataljoniülema piduliku vastuvõtuga tegevväelastele.
Kevadel ja sügisel käime pataljoni esindusega pataljoni ajalukku olulisima jälje jätnute haudu korrastamas.
Toimuvad lahtiste uste päevad lasteaedadele ja koolidele ning ajateenijate lähedastele.
Meie deviisiks on: „Ühenduses peitub jõud!“.
2018-2019 ilmus kaheosaline käsitlus sidepataljoni ajaloost. Esimene osa puudutab väeosa loomise lugu ja arengut kuni aastani 1940 ning teine taasiseseisvumisjärgseid sündmusi alates siderühma loomisest aastal 1992. Raamatusarjaga saab vabalt tutvuda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis DIGAR:
Staabi- ja sidepataljoni vapilinnu jalge ees paiknevad nooled sümboliseerivad elektrit, tähed pea kohal eri side liike: telefon, telegraaf, raadio, signaalvahendid, postituvid ja sidekoerad.
Kilbist vasakul on Paide linna vapp ja paremal Järva maakonna vapp.
Staabi- ja sidepataljon on ainus väeosa, millel on säilinud originaallipp. Praegu asub see Viimsis, Eesti Sõjamuuseumis – Kindral Laidoneri Muuseumis.
24. mail 1930 anti Vabaduse platsil sidepataljonile pidulikult üle väeosa lipp. Annetajad olid Järva maavalitsus, Paide ja Türi linn. 1940. aasta sügisel, kui okupatsioonivõim oli asunud hävitama Eesti Vabariigi relvajõude, viis leitnant Leonhard Hindoala salaja sidepataljoni lipu oma pruudi Liidia Mägi juurde hoiule. Liidia hoidis lippu võõrvõimude eest peidus aastakümneid ning kui Eesti Vabariigi iseseisvuse püsimises ei olnud enam kahtlust, julges proua Mägi tuua lipu avalikkuse ette. 30. juunil 1998. aastal annetas ta lipu Eesti Sõjamuuseumile – Kindral Laidoneri Muuseumile.
Pataljoni aastapäeval, 21. novembril 1994. aastal annetas Vabariigi President Lennart Meri staabi- ja sidepataljonile taas lipu, mis oli originaali ligilähedane koopia. Ligilähedaseks sai pidada annetatud lippu sellepärast, et polnud veel teada esimese lipu säilimine.
21. novembril 2006. aastal andis Järva maavanem sidepataljonile üle väeosa originaallipu täpse koopia ning 1994. aastal annetatud lipp anti 23. juunil 2008 hoiule Järvamaa Muuseumile.
Viimati uuendatud: 13. veebruar 2025, 11:33
