Lahinguteeninduse divisjon on Tallinnas Miinisadamas paiknev kaitseväe üksus, mis tagab mereväe ning liitlaste üksuste logistilise toetuse.
Lahinguteeninduse divisjoni koosseis:
Kaptenleitnant Andres Sinisaar
Lahinguteeninduse divisjoni ülem
Sõduri baaskursus läbitakse Miinisadamas. Seejärel suunatakse ajateenijad, kes asuvad teenima mereväe miinisõja divisjoni laevadele, mereväelase baaskursusele (MBK).
Pärast MBK-d jätkab suurem osa ajateenijaid teenistust mereväe miinisõja divisjoni laevadel. Mõned ajateenijad jätkavad teenistust ka lahingteeninduse divisjoni kaldateenistustes. Kutseaeg kestab mereväes 11 kuud.
Allohvitseride koolitamisega tegeleb mereväekool. Allohvitseride kursustel omandatakse vajalikud sõjalised teadmised. Erialased teadmised saadakse olenevalt ametikohast kas tsiviilkoolitusasutusest või erialakursustelt.
Mereväe riviohvitseride enamik on saanud mereväeohvitserikoolituse Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome meresõjakoolides ning teeninud enne mereväe laevadel. Alates 2011. aastast on uued mereväe riviohvitserid sirgunud Tartus Kaitseväe Akadeemias. Mereväe erialaohvitserid on erialase hariduse omandanud üldjuhul tsiviilkoolitusasutustes.
Miinisadamas paiknevad hooneid on aastate vältel renoveeritud – 2016. aasta sügisel taasavati 20. sajandi alguses rajatud aku- ja torpeedokoda, kus praegu asub kaasaegne söökla. 2015. aastal renoveeriti kasarmuks ajalooline punastest tellistest miiniladu.
15. augustil 2007 avati Miinisadamas rekonstrueeritud 5. ja 6. kai, mis on üks suuremaid investeeringuid mereväe taristu väljaarendamisel ja täiendamisel. Kaide ehituse käigus paigaldati vajalikud trassid, vendrid ja pollarid. Uued laevade voolukilbid ühendati 2005. aastal sadamas valminud muundurjaamaga. Renoveeritud kailiin on 505 meetrit pikk. Sadama konstruktsioonid vastavad NATO sadamatele esitatavatele nõuetele.
Üksuse eelkäijaks loetakse 1. aprillist 1927 iseseisva üksusena formeeritud merejõudude baasi, millele eelnes 1919. aastal Sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri poolt kontradmiral Johan Pitkale antud korralduse alusel moodustatud mereväe koosseisu ja tehnilise-varustuse valitsus. Viimase hallata olid merejõudude varustuslaod, sadamatehased, töökojad ning kõik riigi laevaehituse- ja remondi ettevõtted.
29. juunil 1912 toimus Peeter Suure merekindluse Sõjasadama nurgakivi asetamise pidulik tseremoonia, kus osales tsaar Nikolai II kaaskonnaga. Siis alustati praeguse Miinisadama ehitust.
1918. aasta novembris võttis Miinisadama üle Kaitseliit, sadama esimeseks komandandiks määras Johan Pitka 2. järgu kapteni Rudolf Schilleri, kellest hiljem sai esimene mereväe ülem. Detsembrist läks sadam koos ehitistega üle merejõududele.
13. mail 1925 moodustati allüksus Miinisadama sõjalaevastiku baas ja pärast sadama süvendamist hakkasid siin baseeruma kõik merejõudude laevad.
Iseseisvate üksustena formeeriti merejõudude baas ja Sõjasadam alates 1. aprillist 1927. 24. veebruaril 1928. aastal heisati laevadele esmakordselt Eesti mereväe lipud.
1934. aastaks suudeti lõpetada kõige olulisemad tööd Sõjasadama väljaehitamisel: kaid välja ehitatud, sisse toodud aurutorustik ja veemagistraal, elekter, ehitatud kaks raudteeliini, ehitused remonditud ja sisustatud, sh laevaremonditöökoda, torpeedode ja akumulaatorite töökoda, laod, suurtüki-, miini- ja mehaanika õppeklassid, spordisaal, pesumaja.
1940. aastal koosnes merejõudude baas üld-, miini-torpeedo-, suurtüki-, tehnika- ja majandusjaoskonnast ning sõjasadamast koos abilaevastikuga. 17. juunil 1940. aastal kell 7.40 vallutas Punalipulise Balti Laevastiku valvevalitsuse koondpataljon Miinisadama ja laevastiku kasarmud Tallinnas.
31. augustil 1994 lahkus Miinisadamast viimane Vene Föderatsiooni sõjalaev ja Eesti merevägi võttis sadama täielikult üle.
Viimati uuendatud: 29. aprill 2025, 11:24
