Laeva Eestile üleandmiseks asuti ettevalmistusi tegema 2006. aasta kevadel. Esimest korda heisati Sakalal Eesti mereväe lipp 2008. aasta 24. jaanuaril Šotimaal Rosythi linnas asuvas Babcock International laevatehases. Tseremoonial viibis ka tollane mereväe ülem kaptenleitnant Igor Schvede.
Sakala hüdrolokaatorit ehk sonarit saab kasutada ankru- ja põhjamiinide avastamiseks ning klassifitseerimiseks. Seejärel saab pardal oleva Seafox süsteemi allveerobotiga või tuukritega miini identifitseerida ning kahjutuks teha.
Esimene Sandown-klassi miinijahtija arvati Suurbritannias teenistusse 1989. aastal. Viimane sama klassi laev valmis 2001. aastal. Uuendatud tehnikaga on nad kuningliku mereväe moodsaimad miinitõrjelaevad. Sandown-klassi alused on ehitatud mittemagnetilisest komposiitplastist ja varustatud ripplabadega, mis koos vööripõtkuriga tagavad miinijahtijatele väga hea manööverdamisvõime.
Pressi- ja meediakontakt
Nooremleitnant Aleksander Espenberg
Mereväe teavitusohvitser
Juhtkond
Kaptenmajor Annes Babenko
Laeva komandör
Pardatähis: M314
Laevaklass: Sandown
Laevatüüp: miinijahtija
Ehitatud: 1990 Vosper Thornycroft, Ühendkuningriik
Endine nimi: HMS Inverness
Veeväljasurve: 450 tonni
Pikkus: 52.6 meetrit
Laius: 10.5 meetrit
Süvis: 2.4 meetrit
Korpus: tugevdatud fiiberplast
Meeskond: 35 inimest
Peamasinad: 2× Paxman Valenta 6RPA200M
Abimasinad: 3× Rolls Royce (Perkins) CV8-250G
Kiirus: peamasinatega 13 sõlme, elektrimasinatega 6.5 sõlme
Elektrimootorid: 2 Combimac (100 KWh)
Sõuajam: 2 Voith Schneider sõuajamit, mida kasutatakse ka rooliseadmena
Vööripõtkurid: 2× Schottel
Relvastus: 23 mm õhutõrjekahur, kolm 12,7 mm Browningu raskekuulipildujat
Hüdrolokaator ehk sonar: Thales 2093, VDS (Variable Depth Sonar) ankru- ja põhjamiinide avastamiseks ning klassifitseerimiseks
Taktikaline juhtimissüsteem (C2): Plessey Nautis M
Miinihävitussüsteem ehk allveerobot: Atlas Elektronik Seafox MIDS
Miinijahtija Sakala vapikilbi must värvus tähistab Sakalamaa viljakat mulda ning rahvuskuube. Hõbe sümboliseerib ustavust ja aatelisust. Roos viitab Sakalamaa pealinna Viljandi vapile. Mõõgad tähistavad Sakala kaalukat osa eestlaste muistses vabadusvõitluses ning praegust kaitsetahet. Miinijahtija Sakala moto on In nomine libertatis – ‘vabaduse nimel’. Vapi kujundas heraldik Priit Herodes.
Sakalal on sõprusleping Viljandi linnaga ja alates 6. märtsist 2009 kannab laev Viljandi vappi.
Meie merejõududes enne Teist maailmasõda teeninud Sakala-nimeline laev kandis algselt nime Dvina ja oli ehitatud 1886. aastal Riias sadamatöödeks. Laev oli 18,9 m pikk, 3,5 m lai, selle süvis 2 m, mahutavus 45 brt ning jõudu andis 40 hj aurumasin. Laeva kiirus oli kuni 8 sõlme.
1918. aasta novembris jäi laev pärast sakslaste lahkumist Tallinna. Kuna laev oli ülevõtmisel seisus, kus teda kasutada ei saanud, remonditi teda Sadamatehastes ning anti seejärel 1. juunist 1919 merejõudude Tallinna sadamavalitsuse käsutusse.
24. juunil nimetati laev Meransidüliks, mis on lühend sõnadest meri, rand, side, ülem. 1919. aasta juulis viidi ta üle
rannavalve-, mereside- ja päästejaamade valitsuse alla.
Pärast Vabadussõja lõppu sai laev nimeks Sakala ja teenis esialgu merejõudude piirivalve ujuvate abinõude osakonna all.
1920. aasta septembrist novembrini oli traalimistöödel traalerite divisjoni koosseisus.
1921. aasta jaanuarist alates merejõudude rannavalve ujuvate abinõude osakonna käsutuses.
1922. aasta aprillis määrati merejõudude staabi mereside- ja ujuvate abinõude osakonna kasutada.
1927. aastast oli Sõjasadama koosseisus.
Sakala peamine ülesanne alates 1921. aastast oli viia Naissaare ja Aegna komandantuuridele varustust ja inimesi, vedada märklaudu jne. Kuna ta süvis oli väike, kasutati alust tihti ka rannikule uhutud miinide korjamiseks.
19. septembril 1940 kirjutas merejõudude baasi sõjasadama ülem kaptenmajor Pupp alla aktile, et on üle andnud Punalipulise Baltimere laevastiku esindajale sm Litjaninile puksiiri Sakala koos kaheksaliikmelise meeskonnaga.
Koostati ka põhjalik nimekiri varandusest, alates 32 kg ankrust (1 tk), karahvinist (1 tk), lõpetades merekindluste ülema vimpli ning 4 kg kaltsuga.
Nüüd täitis ta rannakaitse abilaeva ülesandeid. Viimased andmed laeva kohta pärinevad 1941. aasta sügisest Leningradis, edasised andmed puuduvad.
Koostaja: Reet Naber
