Sümboolika
Kaplaniteenistuse märk on violetne Malta rist, millel Eesti väike riigivapp ning mille taga on ristatud mõõgad ja roheline tammepärg. See märk on kasutusel kaplanite kursuse rinnamärgina ning on tikitud ka kaplanite stoolale.
Kaplaniteenistuse moto on: In veritate et caritate – tões ja armastuses. Moto väljendab kaplanite ustavust tõele ja armastust kui peamist põhimõtet kaitseväelaste teenimisel.
Ajalugu
Kapelaanide ehk kaplanite tegevusest Eestimaal võib leida viiteid Läti Hendriku kroonikast. Keskajast saati on kaplanid üksusi teenimas nii Põhjasõja ajal rootsi maakaitseüksustes kui ka hiljem tsaariarmees.
Eesti kaitseväe kaplaniteenistus loodi 22.02.1919, mil ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri käskkirjaga nr 76 pandi alus väliõpetajate ja -preestrite institutsioonile. Tollal tegutses nii õigeusklik- kui luterlik kaplanaadi haru.
Kaplaniteenistus taasloodi 5.07.1995 oikumeenilisena, st kaplaniteenistuses on ametis Eesti peamiste kirikute ja koguduste liitude poolt läkitatud preestrid ja pastorid, kes on saanud kaplani erialase väljaõppe.
Põhjalikuma ülevaate kaitseväe kaplaniteenistusest Eestis saab endise peakaplani kolonel Tõnis Nõmmiku doktoritöö põhjal valminud KVÜÕA-s 2005. aastal avaldatud raamatust „Vaimulikud kaitsejõududes – Eesti kaitseväe kaplaniteenistus ja selle eellugu”.
Traditsioonid
Kaplaniteenistuse aastapäevadel ja muudel pidulikel teenistusel on kaplanite laulupalveks “Te Deum”, mida tänupalvena sõjakäikudel on kasutatud alates 4. sajandist.
Kaplanid tähistavad aastapühana Martinipäeva (mardipäev), kuna püha Martin on rahvusvahelise traditsiooni kohaselt kaplanite kaitsepühak.
Kaplaniteenistuse marsi “Pro Deo et Patria”on loonud helilooja Roman Toi.
Kaplanite ajaloolised traditsioonid
Sõjaväekaplanitel on aastasadade jooksul kujunenud välja omad traditsioonid, millest mõned pärinevad juba varasemast keskajast.
10.-13. sajandil oli sõjaväekaplanite amet laialt levinud. Sellel ajal võtsid kaplanid Püha Johannese Hospidali ordult üle Malta risti, mis kujutab endast Kreeka ristist väljakujunenud neljast odaotsast (teradest) moodustatud kaheksatipulist risti.
Traditsiooni kohaselt sümboliseerivad neli odaotsa õigust, tagasihoidlikkust, visadust ja ettevaatlikkust, kuna Malta risti kaheksa tippu tuletavad meelde Jeesuse mäejutluse kaheksat õndsakskiitmist (Mt 5:3 – 12).
Kolmas, rahvusvaheliselt tunnustatud välikaplanite sümbol – lilla või violett eraldusvärv – on palju hilisem. Seda värvi hakati kaplanite eritunnusena kasutama esmalt XIX sajandi keskpaigas Saksamaal, arvatavasti Preisi armees.Tänapäeval on see laialt levinud, seda kasutavad näiteks Argentina, Belgia, Hispaania, Iiri, Kanada, Poola, Portugali, Rootsi, ja Rumeenia kaplanid. Hollandis Soomes ja Suurbritannias kasutakse mõlemad värve: Hollandis katoliiklased lillat, protestandid musta, Soomes kasutakse mustal põhjal violett ja kuldseid ornamente.
Eestis kasutakse violetset tooni kaplanite eraldusvärvina alates aastast 1995, peamiselt piduliku õhtuvormi juures.
Mitmete riikide kaplaniteenistustel on oma hümn või rivilaul, nii mõnelgi riigi kaplaniteenistusel on oma marss.
Paljude riikide kaplaniteenistustel on lisaks nn „relva-liigi” või teenistuse trafaretile veel oma kaplani ametirist, kompentensi tõestav nn eriala märk või isegi mõlemad, tavaliselt kas ladina- või malta rist, tihti ümbritsetud pärjaga. Näiteks Saksamaal on sõjaväevaimulikel vähemalt sada viiskümmend aastat olnud tarvitusel ketiga kaelaskantavad hõbedased ametiristid, erinevate kujundustega protestantidele ja katoliiklastele.
Kuna kaplanid on ajalooliselt seotud Püha Martini keebiga, siis on paljudes riikides kaplaniteenistustel ka tänapäeval kasutusel keebid, kas liturgilise elemendina või üle-riide asemel piduliku õhtuvormi juures. Riikides, kus kaplaniteenistusel on oma katedraal ning garnisoni kirikud ja kabelid on kaplanitel tihti ühenduses nendega oma traditsioonilised tseremooniad nagu kaplanite ametisse pühitsemised jne.
Kuigi erinevate maade ohvitseridel on eriomased aastasadade vanused kindlad suhtlemisreeglid, leiame siiski, et eri maade kaplanid saavad oma vahel suurepäraselt läbi. See on eriti ilmsiks tulnud rahvusvahelistel rahuoperatsioonidel ja mujal, kus eri maade kaplanite koostöö on olnud sujuv. Üldreeglina* sinatavad kaplanid üksteist pea igas riigis ja tarvitavad sageli auastme asemel üksteise eesnime.
Kaplanid tähistavad tihti lisaks aastapäevadele mitmesuguseid (peamiselt kaitsepühakute**) tähtpäevi.
Mitmel pool toimuvad kaplanite aastapäevadel, introduktsioonidel ja muudel tähtpäevadel erilised traditsioonilised tänujumalateenistused. Näitena võib nimetada inglaste „Battle of Britan’i” ja „Atlantic Sunday” jumalateenistusi. Samuti on mitmetel kaplanaatidel oma väljakujunenud traditsioonilised laulu- ja kirikupalved.
Laulupalve „Te Deum” on kaplanite tänupalvena laialt kasutusel pea kõikides kristlikes kaplaniteenistustes.
Kaplanid alustavad ka Pühakirja lugemist traditsiooniliselt sõnadega: „[Sõjamehed]! Kuulgem Jumala sõna!”.
Kuna jumalateenistused toimuvad alati kohaliku väeosa ülema loal või korraldusel, siis paljudes riikides on tavaks, et väeossa ülem (või mõni kuulus kohalviibiv eruohvitser) loeb lektsioonid (tavaliselt Vana Testamendi osa ja epistlitekstid).
Mõne riigi mere- ja õhuväe kaplanitel on traditsioonid, mis võivad oluliselt erineda maaväe kaplanite omadest. Näiteks kui Suurbritannia ja Kanada mereväelasi või nende lapsi ristitakse mõne sõjalaeva pardal, siis kasutakse ristimisanumana laeva kella.
Matuste puhul ei asetata kaplanite kirstule mitte ohvitserimüts ja mõõk vaid mõõga asemel ametirist või vastava riigi kaplaniteenistuse stoola.
Teiseks tavaks on, et kaplani kirst asetatakse kirikus erandina altari ette nii, et surnu jalad on altari poole.
Paljude riikide kaplaniteenistustel on ka pidulike (nn messi- või rügemendi-) õhtusöökide puhul oma traditsioonid, mis võivad oluliselt erineda teistest sama riigi ohvitseride kasiinodes käibel olevatest tavadest. Näiteks paljud kaplaniteenistused tarbivad õhtusöökidel ainult veini või vett ning mitte mingeid muid jooke. Õhtu tseremooniameister või eesistuja kasutab koosoleku haamri asemel lauakella või kongi.
* Üldise erandina madalamatel ametikohtadel teenivad kaplanid oma välipiiskoppe, välipraoste, kindralkaplaneid ja peakaplaneid ei sinata, kuigi ka siin on erandeid. Inglise keelt kõnelevates riikides pöörduvad kaplanid oma kõrgemate juhtide poole väljendiga „Sir”, mida kasutavad ka ohvitserid suheldes oma ülemustega või kõrgemas auastmes ohvitseriga. Inglismaal ja Kanadas kõnetatakse kaplaneid tihti sõnaga „Padre”.
** Populaarsed kaplanaatide kaitsepühakud on Püha Martin Tours’ist, Püha Mikael ja Püha Jüri (Georg).
