Eesti riik oli Vabadussõja puhkedes äärmiselt organiseerimata riigikaitsega, polnud ka riigiaparaati. Rahvas oli samal ajal surmani tüdinud kõikvõimalikest sundmobilisatsioonidest, rekvisitsioonidest, sõjast ja kannatustest. Nii oli päris ootuspärane, et valitsuse väljakuulutatud üldmobilisatsiooni suhtuti leigelt.
1918. aasta novembris tuli noore mehena Ameerikasse rännanud, seal jõukaks saanud ja Filipiinidel elades skautlikust liikumisest vaimustunud Henry Reissar välja ainulaadse ideega. Reissar pöördus Eesti sõjaministeeriumi poole ettepanekuga, et ta loob omal kulul väeosa Eesti Vabariigi kaitseks.
17. detsembril 1918 kirjutatigi lepingule alla. Formeerimiskohaks valis Reissar talle tuttava Viljandi, kuhu grupp ohvitsere koos algse relvastusega 19. detsembril saabus. Juba järgmisel päeval võisid viljandlased lugeda kuulutustulpadelt üleskutset astuda põneva nimega väeossa „Scouts”.
Esimesel jõulupühal sai scoutide koduks Viljandi loss, kus Henry Reissar esimesena Eesti Kaitseväes vabatahtlikud vannutas.
