Suurtükiväerügement

Huvitava väljaõppe ja mõistva suhtumise tõttu on suurtükiväerügement olnud ajateenijate seas väga kõrgelt hinnatud teenistuskoht.

27. aastanädalal (juulikutse) teenistusse võetud ajateenijatest õpetatakse välja eelkõige jagude ja meeskondade ülemad-allohvitserid ning autojuhid. Suvel teenistusse saabunud 100–130 kutsealust jaotuvad enam-vähem võrdselt autojuhtideks ja allohvitserideks. 40. aastanädalal (põhikutse) teenistusse saabunud ligikaudu 100 kutsealust õpetatakse välja eelkõige sõduri ametikohale.

Suurtükiväge peetakse süsteemide süsteemiks – jalaväe- ja soomusüksuste kaudtulega toetamine ligikaudu 20-30 kilomeetri kauguselt nõuab väga erineva ettevalmistusega inimeste ühist panust. Erialale ja õppesuunale määramisel on väga oluline kutsealuse enda huvi, eelnev kogemus ja isikuomadused. Allohvitseridele leidub ametikohti nii meeskonnaülema kui spetsialistina, autojuhid omandavad valdavalt C- ja CE-kategooria juhtimisõiguse.

Suurtükiväe erialad

Mõõdistuseriala ajateenijad tagavad suurtükkide asukoha ja laskesuuna topogeodeetilise ettevalmistuse. Mõõdistajate sekka on oodatud hea matemaatilise taibu ja geodeesiahuviga kutsealused.

Ajateenijad arvutuserialal valmistavad ette laskeandmed. Maastiku, ilmastiku ja laskemoona eripära arvesse võttes selgitavad arvutuseriala ajateenijad välja mürsu täpse trajektoori sihtmärki.

Sideeriala kaitseväelased tagavad info liikumise kilomeetrite kauguselt tulepositsioonile. Sõdurid ja allohvitserid saavad ettevalmistuse erinevate raadio- ja andmesidesüsteemide kasutamisel, mistõttu on erialale oodatud infotehnoloogiahuvilised kutsealused.

Vahetult jala- ja soomusväelaste seas on suurtükiväe silmad – tulejuhid. Tulejuhi sõjaline ettevalmistus on põhjalik: suurtükiväe tulejuht peab suutma määrata äärmiselt täpselt sihtmärgi asukohta ning juhtima vastase pihta avatud kaudtuld. Suurtükiväe tulejuht on jalaväelaste seas hinnatud, sest suudab juhtida miinipildujate, suurtükiväe ja õhuründevahendite tuld sihtmärgi pihta.

Varustuse- ja laskemoona eriala kaitseväelased tagavad suurtükiväepataljoni varustamise mootorikütuse, toidu, vee ja laskemoonaga. Laskemoona- ja varustuserialale on oodatud logistikahuvilised kutsealused.

Suurtükiväetule täpseks juhtimiseks peab võtma arvesse väga erinevad tegureid, mille seast olulisel kohal on ka ilma mõju. Meteoroloogia eriala kaitseväelased suudavad mõõta ilmastikuolusid 20-30 kilomeetri kõrguselt, võimaldades arvutada suurtükilasu täpsed ballistilised andmed.

Lahinguvigastuste ja -traumade juhuks õpetatakse ajateenijaid välja ka meditsiinierialale. Meditsiinierialale on õppuriteks oodatud kutsealused, kes kavatsevad hiljem omandada kutse- või kõrgharidust tervishoiu erialal.

Õppused

Suurtükiväerügemendi ajateenijad ja tegevväelased on osalenud õppustel nii kodumaal kui võõrsil, väljaõppetsükli olulisemateks õppusteks on kindlasti laskeharjutused kaudtulerelvadest. Üheskoos on läbi viidud taktikaõppusi ja lahinglaskmisi ka liitlaste suurtükiväelastega.

Värskendamaks reservväelaste teadmisi ja oskusi ning hoidmaks koostöövaimu kaasatakse ka reservväelasi rügemendi tegevustesse. Lisaks reservõppekogunemistele viiakse läbi reservväelastele suunatud õppepäevi ja laskeharjutusi. Samuti toimub kevadtalvisel perioodil suurtükiväe erialavõistlus Põhisuund.

Suurtükiväerügement paikneb põhiliselt Tapa linnakus.

Uues kasarmuhoones paikneb lisaks majutusruumidele ja esmasele pesemisvõimalusele mitu sauna. Söökla on kasarmu lähedal, linnakus on ka sõdurikodu.

Tapa linnakus on palju võimalusi sportimiseks – linnaku territooriumil on jooksurajad, jalgpalliväljak, kaks jõusaali ning spordisaal, kus on võimalik tegeleda korvpalli, võrkpalli, saalihokiga.

Suurtükiväerügemendi eelkäija, 1. Eesti suurtükiväe brigaad, asutati 16.01.1918, üksus taasasutati suurtükiväegrupina 20.03.1998.

Asutamine

1917. aasta detsembris koondusid 98 eesti rahvusest suurtükiväelast Soomes, et sõita kodumaale. 13.(26.*) detsembril 1917 ilmus 1. eesti jalaväepolgule käskkiri nr 251, milles on kirjas: „Kõik suurtükiväelased kõikidest Eesti polkudest ja Eesti tagavara pataljonist eraldada ja üleviia 1-sse Eesti jalaväe polku. 1. Eesti jalaväe polgu ülemal moodustada suurtükiväelastest eriline komando. Komando eesmärk – olla kaadriks Eesti suurtükiväe formeerimisel.”

16. jaanuaril 1918 sai alampolkovnik Andres Larka Ülemkomiteelt ettekirjutise nr 62 – sõita Haapsallu, asuda seal 1. Eesti suurtükiväe brigaadi ülema kohustesse ja alustada brigaadi formeerimist.

1. Eesti suurtükiväe brigaadi tegevus jagunes kaheks: 
13.12.1917–22.02.1918 ja 24.02.1918–05.03.1918.

Esimesel perioodil lõpetas üksuse tegevuse Eesti tööliste ja sõjaväelaste täidesaatev komitee, teisel Saksa okupatsioonivõimud.

Tegevus Vabadussõjas

21. novembril 1918 nimetas sõjaminister kapten Hugo Kauleri ajutiseks 1. suurtükiväegrupi ülemaks ja andis käsu formeerida suurtükipataljon. 1. suurtükiväegrupi väljapatareid võitlesid Vabadussõjas peamiselt Narva, Tartu ja Viljandi suundadel. Osaleti ka landesveeri sõjakäigul. Enamik tuleülesandeid täideti Vabadussõjas siiski veel avatud tulepositsioonilt otsesihtimisega.

Suurtükiväelaste tegevust Vabadussõjas iseloomustab Narva Linnavalitsuse üle antud tänuaadress, milles öeldakse:

Vaprad Suurtükiväelased!
Narva linn tänab Teid südamlikult mõjuva kõuetuse eest, mida Teie Narva tagasivõitmisel oma suurtükkidega sünnitasite ja mis selle kordamineku tähtsamaks teguriks oli.
Võtke vastu linna tervitus vabastuse aastapäeval.
Narva, 19.01.1920. a.
Linnapea R. Astrem, Linnanõunikud J. Kokk, J. Udrich, Sekretär F. Verberg

1920–1940

Pärast Venemaaga rahu sõlmimist jäid 1. suurtükiväegrupi koosseisu väljapatareid 1, 2, 3 ja 17. Hiljem formeeriti väeosa 1. suurtükiväepolguks ja 1920. a juunis väeosaga liidetud Kindluse suurtükiväe 1. grupp nimetati 2. suurtükiväegrupiks. 1920. a juunis nimetati 1. suurtükiväe polk ümber 1. välja suurtükiväe divisjoniks, kuid 1. jaanuaril 1921 nimetati taas 1. suurtükiväe polguks. 1922. a novembris sai suurtükiväepolk nime 1. välja suurtükiväe rügement.

1924. aasta 15. märtsil nimetati rügement 1. diviisi suurtükiväeks, mis koosnes 1. suurtükiväegrupist, mis asus Narvas, ja 2. suurtükiväegrupist, mis asus Rakveres. 28. oktoobril 1928 annetas Tallinna Naisühing 1. diviisi suurtükiväele lipu.

1940. aastal üksus senisel kujul likvideeriti. Suurem osa varast ja relvastusest arvati Punaarmee koosseisu, kus see Loode-Venemaal 1941. a lahingutegevuses hävines.

Taasasutamine 

1997.-1998. aastal kinkis Soome Vabariik Eestile 105 mm haubitsad H61-37. Samaaegselt asuti Kaitseväes kokku koguma ja ette valmistama esimesi kaadrisuurtükiväelasi. Eesti Vabariigi valitsuse korraldusega anti 13. märtsil 1998 Kaitseministeeriumile ülesanne formeerida Põhja üksik-jalaväepataljon alates 20. märtsist 1998 ümber suurtükiväegrupiks Lääne-Viru maakonnas Tapa sõjaväelinnakus.

Esimesed ajateenijad võeti suurtükiväepataljoni 1998. aasta aprillis. Nad läbisid sõduri baaskursuse rühmade kaupa teistes Kaitseväe üksustes ja toodi Tapale kokku juunis. 20. märtsil 2001 annetasid Tapa ja Narva Linnavalitsused suurtükiväegrupile väeosa lipu. Jaanuarist 2001 kuni jaanuarini 2004 kuulus suurtükiväegrupi koosseisu pioneerikool, millest Tapa Väljaõppekeskuse moodustamise järel formeeriti pioneeripataljon. Kuni 2002. aastani viidi seoses kodumaise laskepolügooni puudumisega suurtükiväe kaudtulelaskmisi läbi Soome Vabariigis. Esimesed Kaitseväe sõjajärgsed suurtükiväe kaudtulelaskmised toimusid Eestis 2004. a.

2003.-2004. a võeti suurtükiväegrupi relvastusse 155 mm haubitsad FH-70, mis saabusid koos juurdekuuluva varustuse ja tehnikaga riigihankega Saksamaalt. 2008. aastal osteti Soomest lisaks 122 mm haubitsaid, mis võimaldas eemaldada aktiivsest kasutusest vanemad 105 mm relvasüsteemid.

1. jaanuaril 2009 muudeti suurtükiväegrupi nimetus suurtükiväepataljoniks ja alates 24. juulist 2025 on senise suurtükiväepataljoni asemel suurtükiväerügement.

Suurtükiväerügement hoiab aus oma kaitsepühakut, tähistades üheskoos teiste suurtükiväelastega 4.detsembril Püha Barbara päeva. Pidulikult tähistatakse ka pataljoni eelkäija, 1. Eesti suurtükiväe brigaadi loomise aastapäeva (16.01) ja suurtükiväe taasloomise aastapäeva (20.03).

Alates 14. jaanuarist 2021 on suurtükiväerügemendi kasutuses ajalooline 1. diviisi suurtükiväe lahingulipp, mille koopia annetas pataljonile Eesti Reservohvitseride Kogu. 

Embleem

Suurtükiväerügemendi embleem on stiliseeritud vapi kujuga. Vapi põhi on musta värvi ja kujunditeks vapil on kaks pronksivärvi ristatud ajaloolist kahuritoru ning nende kohal pronksivärvi kahurikuul, millest lahvatab välja tulipunane kolmeharuline leek. Vapi ülaservas on kiri „Suurtükiväegrupp” ning kahurikuulil araabia number üks.

Embleem on ääristatud pronksivärvi kandiga.

Välivormi embleemil vastab kuldsele värvile roheline ja punasele värvile tumeroheline.

Kahurikuulile kirjutatud number üks tähistab 1. suurtükiväegruppi, mis on praeguse suurtükiväerügemendi ajalooline eelkäija.

Lipp 

Suurtükiväerügemendi lipp on ajaloolise 1. diviisi suurtükiväe lahingulipu koopia. Lipp ühendab rügemendi isikkoosseisu ja tugevdab selle ühtekuuluvustunnet. 

• Lipu väeosapoolse külje must värv sümboliseerib hävingut, kartmatust ja ühte rahvusvärvi.
• Erinevatest ajastustest pärinevad ristatud kahuritorud tähistavad suurtükiväge läbi aegade.
• Põleva pommi seitse leegiharu tähistavad patareide arvu ajaloolises 1. diviisi suurtükiväes.
• „Narva 23. NOVEMBER 1919A“ tähistab väeosa kuulsusrikkaima ja tähtsaima lahingu kohta ja aega. Lahing peeti 1919. aasta 23. novembril Narva lähistel Dubrovka külas. Selles lahingus anti Vabadussõja võimsaim tulelöök, kus 21 minuti jooksul tulistati välja 1819 mürsku, pärast mida vallutati küla ilma ühegi lasuta.
• Lipule on kinnitatud Vabadusristi (II liik) lint, mille kandmise õigus anti Eesti Vabadussõjas lahingutegevuses osalenud väeosadele.

Lahingulipu pidulik üleandmistseremoonia toimus 14. jaanuaril 2021 Tapa sõjaväelinnakus. Lipu annetas suurtükiväerügemendile Eesti Reservohvitseride Kogu.