1. jalaväebrigaadi lahinguteeninduspataljoni peamine ülesanne on ajateenijate baasil ette valmistada sõjaaja koosseisu ja tagada 1. jalaväebrigaadi lahinguvõime. Rahuajal toetatakse 1. jalaväebrigaadi kahes linnakus. Tapal paiknevat brigaadi staapi ning Jõhvi ja Tapa linnakutes paiknevaid seitset pataljoni, kolme üksikkompaniid ja juurde antud üksusi, sealhulgas liitlasi.
Major Anatoli Kravtšuk
1. jalaväebrigaadi lahinguteeninduspataljoni ülem
Vanemveebel Siim Tingas
1. jalaväebrigaadi lahinguteeninduspataljoni veebel
27. aprillil 1917 loodi polgu esimese ülema polkovnik Siegfrid Pindingu käsuga tagalapataljoni eelkäija, 1. Eesti polgu töörood.
Oma esimesed „lahinguristsed“ sai üksus 1917. aasta mais, kui polk toodi Tallinnast Rakverre ning rindel olevale 4000 mehele tuli tagada kõige vajaliku hankimine ja kohalevedu.
01.01.2009 formeeriti tagalapataljon endise Kaitseväe logistikakeskuse lahinguteenindustoetuse väljaõppekeskuse ning brigaadi lahinguteenindustoetuse pataljoni baasil, kui personal ja varustus jagati logistikapataljoni (asukohaga Marja 4, Tallinn) ja tagalapataljoni vahel (asukohaga Rae põik 1, Paldiski).
alates 2021 kol-ltn Vladislav Belov
2019-2021 kol-ltn Indrek Lilleorg
2016-2019 kol-ltn Janek Zõbin
2012-2016 major Kalmer Kruus
2010-2012 major Tarmo Luhaäär
2009-2010 major Andres Kraav (kohusetäitja)
Alates 2018 st-vbl Marek Mägi
2014-2018 st-vbl Gunnar Matsu
Hobuse pea kujutis seostub transpordi, varustamise ja teenindamisega, olles samaaegselt visaduse, usaldusväärsuse, jätkusuutlikkuse, tarkuse ja optimismi sümbol. Hobuse lakkhammasratas rõhutab väeüksuse remondi- ja hooldusfunktsiooni. Embleem võeti kasutusele 2012. aastal.
Tagalapataljon, mis taasasutati 01.01.2009, on otseses ajaloolises õigusjärgluses 1. Eesti polgu töörooduga. Viimatimainitu asutati Tallinnas, 27. aprillil 1917. aastal ning oli esimeseks rahvuslikuks logistikaalaseks allüksuseks. Tolleaegne 1. Eesti polk kasutas oma tunnuslipuna Eesti trikoloori, mõne sündmuse puhul ka eraldi selleks toodetud lippu, näiteks kunstnik A. Laipmanni (Laikmaa) poolt 1917. aasta 1. mai paraadiks maalitud lippu. Samuti ei ole teada ühtegi konkreetset kinnitatud lipuversiooni polgu allüksustele. Ainukesed kindlad, rahvusväeosale omistatud vormitunnused olid valged ladina E-tähed alamväelaste õlakutel ja ohvitserkoosseisu hõbedased õlakud – teistes tsaariarmee üksustes olid ohvitseriõlakud kuldsed. Õlakuvärvi erimist tulenesid 1927–1940 lehvinud 1. Jalaväerügemendi lippu ääristanud hõbedased narmad.
Kuna 1. Eesti polgul ei olnud teadaolevalt oma sümboolikat, siis tänane 1. jalaväebrigaad on võtnud oma lipu aluseks 1. Jalaväerügemendi lipu kujunduse. 1927. aastal Tallinna Naisseltsi poolt nimetatud rügemendile annetatud lipp ei ole kahjuks säilinud ning seega on taasloodud lipp kohandatud versioon ajaloolisest lipust. 1. jalaväebrigaadi lipul on säilitatud ajaloolise lipu värvigamma ja kujunduselemendid, täiesti uue komponendina on lisatud taasasutamise kuupäev.
Tagalapataljon kui 1. jalaväebrigaadi väeüksus ja brigaadi ajalooliselt vanim üksus juhindus oma sümboolika (lipu) loomisel samadest põhimõtetest, millest tänane brigaadki. Lipu aluseks on omaaegse 1. Jalaväerügemendi lipu idee, mida on kohandatud juba kehtestatud sümboolikale.
Tagalapataljoni lipu väeosapoolse külje välja must toon viitab seosele tagalaga. Väljale on asetatud 1. jalaväebrigaadile omane kotkas, kes kannab rinnal tagalapataljoni vappi: musta kandiga hallipõhjalist kilpi, millel on pruuni hobuse ja valge hammasratta kujutised.
Lipu üldine kujunduslik ülesehitus viitab tema tihedale seosele 1. jalaväebrigaadiga. Kotkas ja kirjad on stiililt sarnased brigaadi lipul kasutatule; terashalli kotka rinnal asetsev, selgelt eralduv vapikilp ja kiri TAGALAPATALJON toovad välja üksuse identiteedi.
Ülalkirjeldatud ajaloolisest taustast tulenev lipp on äärmiselt oluline üksuse ühtekuuluvustunde loomisel.
Tagalapataljoni lipp on kasutusel alates 21. veebruarist 2015, selle annetas pataljonile Rakvere linn.
Viimati uuendatud: 29. oktoober 2026, 09:39
